Tahavaatepeegli kontseptsiooni tutvustas esmakordselt Dorothy Levitt oma 1909. aasta raamatus "Naine ja auto". Aastal 1911, Indianapolis 500 avavõistluse ajal paigaldas juht Ray Harroun esimesena võidusõiduautole tahavaatepeegli; selle kasulikkus oli aga tugeva vibratsiooni tõttu piiratud.
1914. aastal sai Chester A. Weed esimese USA patendi tahavaatepeeglile. 1920. aastatel patenteeris insener Elmer Berger autopeegli "COP-SPOTTER" ja alustas masstootmist, mis tähistas tarbesõidukite välise tahavaatepeegli ametlikku sündi. Märkimisväärse aja jooksul paigaldasid omanikud tahavaatepeegleid sageli järelturu lisavarustusena, mitte tehase standardvarustusena; Näiteks 1937. aasta Volkswagen Beetle'il ei olnud standardvarustuses tahavaatepeeglit. Sõidukite kiiruste kasvades ja teede infrastruktuuri arenedes muutusid välised tahavaatepeeglid turvalisuse kaalutlustel üha tavalisemaks, lõpuks läksid valikulised lisatarvikud üle standardvarustusse. Alles 1960. aastatel muutusid tahavaatepeeglid paljudes piirkondades määruste alusel kohustuslikuks. Sellel ajastul viisid piirkondlike liiklusseaduste erinevused suure-kõrva/väikese-kõrva kujunduse tekkimiseni, mille vasakul ja paremal küljel on erineva suurusega peeglid.
21. sajand on olnud tunnistajaks suurele ümberkujundamisele tahavaatepeeglite tehnoloogias, liikudes optilistelt süsteemidelt elektroonilistele süsteemidele. 2016. aastal värskendas ÜRO Euroopa Majanduskomisjon (UNECE) eeskirja nr. 46 (ECE R46), et lubada tavapäraste optiliste peeglite alternatiivina kasutada kaamera{5}}monitorisüsteeme (CMS)-või elektroonilisi tahavaatepeegleid-. 1. juulil 2023 jõustus ametlikult Hiina riiklik standard GB 15084-2022, *Motor Vehicles-Devices for Indirect Vision-Requirements for Performance and Installation*, millega kehtestati tehnilised standardid ja regulatiivne raamistik CMS-i sõidukites rakendamiseks.
Elektrooniliste tahavaatepeeglite arendamine jätkub, kuna tehnoloogia imbub tipptasemel{0}}mudelitest tavaturule; aga tehnoloogia seisab silmitsi ka väljakutsetega seoses kasutaja kohandamise, kulude ja tehnilise töökindlusega (nt pildi latentsusaeg). Mõned autotootjad kasutavad OTA-värskendusi olemasolevate ruumilise-vaatekaamerate võimendamiseks, et rakendada HUD-is "elektroonilist külg-peegli-taolist" funktsiooni, mis toimib madala-kuluga üleminekulahendusena.